Hernekesed kasvavad. Nad on juba kolm nädalat vanad. Kõige pikemad on sirutunud 25 cm pikkuseks. On ka neid, kes on eluvõitlusele alistunud. Pääsusabadega on nõnda nagu hernestega: on neid, kes ikka käivad ja vaatavad herneid ja on neid, kes on herneste olemasolu unustanud, kuna saaki veel ei saa. Eile lastega herneid mõõtes selguski, et oli neid, kes tundsid huvi ja oli neid, kes eelistasid mängimist .Ja kuidas on õpetajaga? Mida kauem hernekesed kasvavad, seda rohkem nad hinge oma nähtamatuid juuri ajavad. Nad toovad endaga kaasa küsimusi, kõhklusi, pisuke muretsemist: kas kasta, kuidas kasta, millal kasta, palju kasta, palju varjutamist, palju valgust, kas tuult ja palju õhku? Kaks hernetaime olid tänaseks longu vajunud ja see tekitabki küsimusi kas, miks ja kuidas... Mis edasi, mida ning kuidas lastega arutada...
Olukord tundus korraga kuidagi tuttav... Ja siis meenub A. de Saint-Exupery "Väike prints" ning rebase tarkusetera.
"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina, aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."
"Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et ka see meelde jääks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar