esmaspäev, 22. mai 2017

Lõikuspeo magusas ootuses

Ma ei tea, kas keegi veel meie postitust loeb, aga selle kahe nädala jooksul, mis viimasest postitusest on möödunud, on meie Pääsusabade rühma akna juures laua peal toimunud rõõmsad muutused. Nii nagu looduseski, kus pika ja kannatliku ootamise krooniks on korraga toimunud ülihelikiirusel tärkamine ja külmast, kõledast raagus kevadest on korraga roheline õiteilus suviselt soe aeg saanud, on ka ärkamine, tärkamine, õidepuhkemine ning viljade paisumine meie hernetaimedeni jõudnud.
 Eelmise nädala esmaspäeval, peale emadepäeva,  tabas meid rõõmus üllatus - meie leotamata "Erme" kandis üht õit ja ühest õiest hakkas hernekaunahakatis välja tulema. Nädala jooksul tuli sellele taimele õisi juurde ja ka kaunahakatisi lisandus. Tänase seisuga õitsevad meil nii leotatud kui ka leotamata "Erme" taimed ning ka üks leotatud "Valma" taim.
Pääsusabade hernetaimede iseärasuseks on see, et nad on tagasihoidlikud ja isepäised. Neid ei huvita au ega edukus. Nad on meie taimed, mis kasvavad meie rõõmuks ja toimetavad oma ajaarvamise järgi. Meie hernetaimed on meile õpetanud mida tähendab ootus, lootus, kannatlikus ja kui oluline on päike taimede kasvule ja arenemisele. Kuna meie hernetaimed on akna all kasvanud ja otsese päikese kätte jõudsid nad alles siis, kui nad olid paarkümmend cm pikaks kasvanud, omale eluvõimaluse välja võidelnud, siis sellest tulenevalt on nad ka ülalt poolt tugevamad ja lopsakamad. Nad ei turni mitte mööda võrku, mis neile toeks sai pandud, vaid teisel pool võrku - mööda akna klaaspinda ülespoole. Salapäraselt oma saladust vaid valitutega jagades. Ikka päikesele lähemale.
Oleme Pääsusabadega lõikuspeo ootuses.  Päikest meile kõigile!


neljapäev, 4. mai 2017

Head mõtted tulevad siis ligi, kui pea on rämpsust tühi

Head Mõtted tulevad siis ligi, kui pea on rämpsust tühi. Teine kord saabuvad Head Mõtted unenägude kannul tallates nende varjudel. Ja siis ühel hetkel ei saagi sa aru kus unenägu lõpeb ja Hea Mõte algab. Tabad korraga enast ärkvel olevana ning ajusid ragistamas: teised on näinud herneste õit ilu ja söövad juba herneid, aga äkki oleks pidanud ka oma herned üksikuna pottidesse isutama, oleks ka juba rõõmustanud ja herneid söönud... Sellele järgneb nägemus oma rühma akna laua juures kasvavatest hernetaimedest, mis päikese käes sillerdavad ning taeva poole pürgivad ... Ja korraga hõljud sa liblikana herneste vahel ning tunned kuidas suvepäike sind soojendab...
Hommikul ärgates meenub öine nägemus ning korraga närib mõte, et äkki oleks siiski pidanud herned üks haaval pottidesse istutama. Oleks olnud rohkem ruumi juurtel areneda või aknalauale lähemale paigutama, et mullapind oleks rohkem soojust saanud või algul kastmisega pisut tagasihoidlikum olnud või ...
Kui nüüd oletuste õhupall on päris suureks paisunud ja helitu plaksuga katki läinud, avastad korraga end tõdemas: hernetaimed pürgivad kõrgustesse, me päästsime nad liigniiskuse küüsist ja meilgi on lootust näha õiteilu ja maitsta vilju. Praegu oleme õnnelikud roheluse üle akna juures, mis päikese käes sillerdab ja hernetaimede kasvatamise kogemise kogemuse üle. Said ju Pääsusabad oma kätega igas protsessis osalised oldud. Oleme nautinud protsessi ja me oleme selle üle rõõmsad.
 Head mõtted tulevad ikka siis ligi, kui pea on rämpsust tühi.